Djamila – vabatahtlik arst ootab vabatahtlikke

Alžeeria on Aafrika mandri suurim riik. Eesti seevastu üks Euroopa Liidu väiksemaid. Suures riigis on probleemide ulatus suurem kui väikestes riikides, aga lahenduste leidmisel tuleb alustada ikka sarnaselt – väikestest sammudest. Ja vahel võib väiksemast suuremale ka abi olla.

Eesti, Prantsusmaa ja Slovakkia teevad juba aastast 2017 koostööd Alžeeria, Maroko, Türgi, Gruusia ja Albaaniaga, et valmistada sealseid mittetulundusühinguid ette Euroopa Liidu humanitaarabi vabatahtlike vastuvõtmiseks. Kõik need organisatsioonid tegelevad oma riikides põletavate ühiskondlike probleemide lahendamisega.

Nii on Alžeeria 1998. aastal loodud organisatsioon APCS võtnud fookusesse HIV teavitus- ja ennetustöö haavatavates ühiskonnagruppides ning terviseedenduse migrantide seas. Organisatsiooni ühe juhi, lastehaiglas epidemioloogina töötava Djamila Ouabdesselami sõnul ei ole HIV Alžeeria tavaelanikkonna seas suureks probleemiks, aga riskigruppides võib nakatumist ja haigestumist nimetada epideemiliseks, see jääb vahemikku 6-10 %. APCS tegeleb aktiivse teavitustöö ning testimise ja ka ravimite jagamisega. Riskirühmade hulgas on muidugi ka gruppe, keda on raske kõnetada.

„Me töötame peamiselt homoseksuaalide, migrantide ning seksteenuseid pakkuvate naistega. On ilmselge, et islamiusku riigis on homoseksuaalsusest kõnelemine raskendatud, eriti kui sinna juurde lisada veel HIV temaatika. Lisaks on Alžeerias tavapärane, et mehel võib olla kuni neli naist. Kui mees juhtub olema HIV positiivne, siis on neid naisi raske kaitsta,“ räägib Djamila. „Aastate möödudes on olukord siiski paranenud. Näeme, et just naised on vastutustundlikumaks muutunud ning tulevad testima, et haigust mitte lastele edasi anda. Ja meie organisatsiooniga liitus hiljuti isegi üks homoseksuaalne vaimulik, kes on nüüd nõus mošees neid teemasid tõstatama ja kutsuma inimesi üles ennast HIV suhtes testima.“

Organisatsioonil on üks lokaalne ja üks mobiiline testimiskabinet. Test ise on äärmisel lihtne ja võtab aega kolm minutit. Põhiline on inimesi julgustada seda sammu astuma ja enda tervist tõsiselt võtma. Hirmu ja tabusid selle haiguse ees on ühiskonnas palju ja sageli hüljatakse nakatunud inimene oma pere poolt täielikult. Ometi on mitmed APCS´ilt ise abi saanud naised võtnud südame rindu ning avalikult oma nakatumise lugusid rääkinud. APCS toetas naiste endi algatatud kampaaniat ravimite kättesaadavuse parandamiseks ja see kampaania sundis terviseministrit isiklikult naistegrupiga kohtuma ja hiljem olukorda parandama.

Ravimite olemasolu on nakatunutele elu ja surma küsimus. Djamila meenutab päris esimest HIV positiivset naist, kes abi saamiseks nende organisatsiooni poole pöördus. „Ta oli viiruse saanud juba 80-ndatel, kui teadlikkus sellest haigusest oli väga madal ja ka ravimeid polnud saada. Aastate jooksul oli tema tervislik seisund väga kehvaks läinud. Meie juurde ei tulnud ta omal jalal, vaid tema ema kandis teda süles nagu väikest last. Kuigi tegu oli täiskasvanud inimesega, kaalus ta napilt 35 kilo. Ilma konkreetse ravita oleks ta peatselt surnud. Naise ema pühendus täielikult oma tütre ravile – söötis teda, jälgis rohtude võtmist ja tervis paranes silmnähtavalt. Ja mis veelgi rõõmustavam, ta mitte ainult ei võitnud tagasi tervist, vaid täisväärtusliku elu. Nimelt kohtas ta meie organisatsioonis juhuslikult ühte ülikooli professorit, kes on homoseksuaalne. Nad said väga hästi läbi, abiellusid ja adopteerisid lapse.“

Liigutavaid ja teinekord suisa vastuolulisi lugusid kohtab Djamila oma töös igapäevaselt. Nii on temasse sügava jälje jätnud üks omalaadne armastuslugu berberist tüdruku ja araablasest noormehe vahel. Alžeeria traditsioonilisemates peredes suhtutakse berberi ja araablase abiellu taunivalt. Nii ei saanud kõnealused noored tüdruku isalt abiellumiseks luba. Siis aga sekkus saatus oma kummalisel moel. „Tüdrukul juhtus õnnetus, kus ta vigastas tõsiselt oma põlve ja seda tuli õmmelda. Ta pöördus haiglasse, kus õde kasutas tema jala õmblemiseks samu vahendeid, mida oli kasutanud eelmise patsiendi jaoks, kes oli HIV positiivne. Nii sai tüdruk endale viiruse, mis on muidugi igatepidi halb. Kuid ometi andis see nakatumine nende armastusloole teise pöörde. Sest tüdruku isa, kes oli enne abiellumise vastu, loobus sellest vastupanust pärast tüdruku haigestumist. Noormees haigusest ei hoolinud. Nad abiellusid ja neil on nüüd ühine laps, kelle puhul loodame, et tema viirust ei kanna.“

Sellised lood muudavad kindlasti ka organisatsioonis töötavate inimeste vaateid elule ning innustavad jätkama. Djamila töötab APCSi heaks igapäevaselt vabatahtlikuna. Töö arstina päeva esimeses pooles võimaldab päeva teises pooles panustada ilma rahalist tasu saamata, keskendudes neile, kelle võimalused heale arstiabile on muidu piiratud. Üks sellistest gruppidest on migrandid, kes saabuvad Alžeeriasse enamasti Nigeeriast või Malilt.

APCS on teinud ära suure töö sisserändajate diskrimineerimise vältimiseks ja terviseteenuste kättesaadavuse osas. Nii on arste ja ämmaemandaid koolitatud migrante võrdselt kohtlema ning mitte koheselt politseid kutsuma, kui inimene on tulnud arstiabi paluma. Üks suurem projekt võimaldas kaardistada sisserändajate elukohti ning alustada nendes paikades tervisteenuste pakkumist. „Koostöös inglastega oleme loonud võimalused, et arstiabi on peaaegu alati kättesaadav. Pakume HIV testimise võimalust, rasedusjälgimis- ja sünnitusabi ning beebidele vajadusel lisatoitu ning medikamente,“ räägib Djamila. Lisaks pakutakse erinevad koolitusi, nagu infotehnoloogia kasutamine või õmblemine, et parandada uues riigis kanda kinnitavate inimeste võimalusi leida tööd ja end ära elatada. Djamila unistab, et tulevikus Euroopast saabuvate vabatahtlike abiga võiks sisserändajate laste jaoks asutada väikese kooli.

Kuidas Eesti toetab?

MTÜ Mondo aitab koos partneritega Alžeeria organisatsioonil taotleda sertifikaati, mis annab neile  võimaluse Euroopa Liidu humanitaarabi vabatahtlikke vastu võtta. Nõudmised selle saamiseks on kõrged, sest Euroopa Liit soovib, et vabatahtlike lähetamine ja vastu võtmine oleks tipptasemel korraldatud. Näiteks pidi APCS hindama kõiki riske, mis nende riigis vabatahtlikku ees võivad oodata ning paika panema turvareeglid, et riske võimalikult madalal hoida. Samuti tuli teha põhjalik ettevalmistus personalijuhtimise ja kommunikatsiooni osas, et töö oleks ka vabatahtlikule arendav ja toetaks tema karjäärieesmärke. Praeguseks on sertifikaadile heakskiit saadud, ning peatselt saavad ka eestlased APCS´i juurde humanitaarabi vabatahtlikuks kandideerida.

Võimekuse tõstmise programmi “Humanitaarabi vabatahtlike vastuvõtmise süsteemi tugevdamine” rahastavad Euroopa Komisjon ja Eesti Välisministeerium arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest.

Vabatahtlikuks kandideerimise kohta leiab lisainfot siit.

 

Tekst ilus septembris 2018 ajakirjas Eesti Naine. Autor: Ave-Marleen Rei

Pildil: APCSi eestvedajad, tohtrid  Abdelaziz Tadjeddine ning Djamila Ouabdesselam

05.10.2018

VAATA KÕIKI UUDISEID

TEISED UUDISED

Mondo otsib vabatahtlikke seitsmesse arenguriiki

04.12.2018

Maailmas tähistatakse 5. detsembril rahvusvahelist vabatahtlike päeva. MTÜ Mondo kuulutab sel päeval välja Euroopa Liidu humanitaarabi vabatahtlike programmi kandideerimisvooru, mille raames otsitakse erialaeksperte Ghanasse, Keeniasse, Ugandasse, Ukrainasse, Taisse, Gruusiasse ja Türki. Vabatahtlike lähetused kestavad 6 või 12 kuud ning kandideerimisvõimalus on kõigil Euroopa Liidu kodanikel. Seekordses voorus otsitakse nelja erineva eluvaldkonna esindajaid kokku 21-le positsioonile.
LOE EDASI