Kalliskivi väärtusega kasvataja Belma

Loo autor Hille Hanso

Belma Elmas‘ on teist põlvkonda Türgis elav Bulgaaria päritolu sisserändaja, kelle vanemad põgenesid Türki, kui õigeusklikus sotsialistlikus riigis moslemeid taga kiusati. Nüüd töötab pedagoogiharidusega põgenike järglane ise põgenike lastega – ja nimetab seda tööd kõige tähendusrikkamaks oma senises elus. Türgi, mis on ajaloos taaskord massilise rände sihtkoht, võõrustab ainuüksi Istanbulis enam kui 300 000 süüria päritolu last ja noorukit, kellest paarsada käivad Istanbulis asuvas kogukonnakeskuses Small Projects Istanbul. Nad on kõik üksteisest erinevad, kuid neid ühendab see, et nad on pidanud koos peredega sõja pärast oma kodumaalt pagema. MTÜ Mondo ja Eesti Välisministeeriumi abiprojekt koostöös SPI-ga aitab nende Türgi ühiskonda integreerimisele tõhusalt kaasa.

Keskuse 4-6-aastased lapsed, kellega Belma igapäevaselt tegeleb, armastavad ja austavad õpetajat siiralt ja näitavad seda välja. Tundides vaatavad nad armastatud õpetajale otse suhu, oodates põnevusega, mida too järgmiseks välja mõtleb. Ta on neile inimene, kellega saab mängides, lauldes ja tantsides türgi keelt õppida, et koolis hakkama saada. Belma on naerusuine ja mänguline ning koos Egiptuse päritolu Emaniga moodustavad nad tiimi, kes igapäevaselt laste hoidu ning tegevusgruppe töös hoiavad.

Kogu elu lastega töötanud naine ütleb: „Armastan lapsi! Kui nad tulevad ja kalli teevad, on see mulle suur rõõm. Mulle meeldib nendega aega viita, nad annavad palju positiivset energiat.“ Ta lisab, et ega türgi ja süüria lastel vahet pole, kuid süüria lapsed on teistsuguse minevikuga. „Nad tulevad sõjapiirkonnast. Nad joonistasid Türki tulles tihti puna-musti pilte sõjast ja relvadest, sellest, kuidas nende kodud kokku varisesid ja tules tossasid ning kuidas nad Süüriasse tagasi igatsevad. Kui ühes videoklipis lendas helikopter, muutusid lapsed väga ärevaks ja arvasid, et väljast tuleb automaatrelvade tärin. Nad olid paukudele ja teistele helidele väga tundlikud.“ Traumatundlikku kasvatust peab ta keskuse lastega tegelemisel väga oluliseks. Näiteks kui lapsed joonistasid inimesi, kellel polnud kõrvu, mõistis Belma, et seal kujutavad nad inimesi, kes ei taha kuulda pommiplahvatusi ega relvatärinat. Kui nad polnud nõus oma maiustusi teistega jagama, tuli see sellest, et nad olid nälginud ja puudust kannatanud. Nii mõnigi on kaotanud vanema ja kurvastas, kui teised oma peresid joonistasid. Ta selgitab, et süürlased räägivad tihti kodudes möödunust ja oma hirmudest ning  vaimsed traumad vajavad paranemiseks aega ja teadlikku tegevust. Sestap tahab ta pakkuda lastele keskuses aega, mil nad tegelevad positiivsete, eakohaste ja rõõmsate asjadega. Näiteks kui Eesti Joonisfilmi toel sai keskuse lastetuba Lotte dekoratsioonid ja Lotte-filmid ning kui Lotte lõpuks ise keskusesse külla tuli, armusid süüria mudilased koeratüdrukusse täielikult. Nad küsivad Lotte filme vaadates Belmalt seniajani, millal Lotte neid taas külastab.

SPI peamine eesmärk on pakkuda töötegemise ja sissetuleku teenimise võimalusi Süüriast pagenud naistele, konsulteerida süürlasi õiguste osas ja pakkuda erinevaid hariduslikke tegevusi. Lastehoiul on keskuses oluline roll – sellal kui lapsed mängides õpivad, saavad emad rahulikult tööd teha. Nüüdseks kujutavad mudilased piltidel aina enam südameid, naerunägusid, loomi ja linde nagu lapsed mujalgi. Kui majast tuleb piltidel tossu, näitab see nüüd, et seal tehakse süüa. Belma hinnangul on nad hakanud vähehaaval oma traumaatilisi kogemusi unustama ning tunnevad end kindlamalt. Ta käib lastega pargis ja piknikul, nad mängivad, laulavad, voolivad, teevad kastanitest loomi, panevad tänavaloomadele süüa ja juua.

Keeleõpe oli omamoodi loominguline protsess – Belmal tuli seletada lastele sõnu lauldes ja pilte näidates. „On hämmastav, millise kiirusega nad türgi keelt õpivad – aastaga räägivad mõned soravalt. Nad kasvavad üles araabia- ja türgikeelsetena ning siin õpivad veel inglise keelt lisaks. Ise õpin neilt araabia keelt – näiteks värvid õpetasid lapsed minule selgeks,“ jutustab ta kahepoolsest kasust. Ta lisab, et laste keskendumine keeleõppele on üks võimalusi aidata neil muremõtetelt tähelepanu kõrvele juhtida. Näiteks teatritund on selleks väga kasulik – poisid ja tüdrukud õpivad türgi keeles esinema ja ühteaegu kasvab nende enesekindlus. „Neile meeldib lõbusalt aega veeta, nad on nagu lapsed kõikjal mujalgi,“ kinnitab pedagoog.

Süüria laste identiteedist rääkides arvab Belma, et nad jäävad end identifitseerima teistsugustena, kui türklased. See protsess on kahesuunaline: koolisüsteemis ja kogukonnas kutsuvad paljud neid võõrasteks ja see paneb täielikule assimileerumisele piduri. Teisalt hoiavad süüria vanemad samuti enda identiteedist kinni. Seda, et kohalikel on teatud vastumeelsus, näitab see, et SPI vabatahtlike hulgas on suhteliselt vähe türklasi. Belma jutustab: „Süürlasi süüdistatakse paljudes enda probleemides. Kui puudust kannatavaid süürlasi aidatakse, on türklased vihased ja ütlevad, et see on meie maa, miks meile ei anta? Näiteks meie naabruse elanikud kaebavad politseisse, öeldes, et keskusest tuleb lärmi. Kui politsei tuleb kohale ja lärmi ei tuvasta, on selge, et põhjuseks pole mitte lärm, vaid see, et siin on süürlased. Nad ei suuda mõista, et nagu ka türklaste hulgas on häid ja halbu inimesi, on süürlastega samamoodi ja nad kõik pole ühesugused. Mis siis saaks, kui meie oleksime ise samas olukorras ja peaksime Süüriasse põgenema?“

Belma sõnul on SPI tema jaoks ideaalne töökoht. Ta saab lastega töötades olla mittetulundusühingu rahvusvahelises tiimi liige, õppida araabia ja inglise keelt. Kuna keskuses töötab nii palju erinevaid inimesi, jätavad kõik oma eelarvamused ukse taha. Krapsakat Emani nimetab Belma oma õeks. Kuigi üks on Türgist ja teine Egiptusest, on nad saanud lastega töötades ise väga lähedaseks. Belma kiidab, et Emanilt on palju õppida. Kui lapsed ei osanud veel türgi keelt ja lihtsalt vaatasid teda suurisilmi ja tema ei saanud end neile arusaadavaks teha – tuli Eman appi. Nüüdseks kannab igapäevane töö vilja – laste keeleoskus paraneb ja Emani tõlkimist on vaja harva. Belma peab enda, Emani ja SPI suurimaks saavutuseks seda, et keskuse lapsed on muutunud õnnelikumaks ja et nende türgi keel on palju arenenud.

„Juba see, et nad on õppinud lugema ja kirjutama vasakult paremale, on saavutus. Vahel saadavad lapsed vanemate numbrilt minule türgikeelseid pühadetervitusi häälfailina. Nad ütlevad, et armastavad ja igatsevad mind. See teeb mind väga õnnelikuks! Nii saan kinnitust, et minu töö on tähendusrikas ning muudab kellegi elu paremaks!“
Belma on üks paljudest inimestest, kes on oma kutsumuse leidnud SPI-s ning ainuüksi tema kogemusest keskuses on palju õppida. Tema tööd rahastab MTÜ Mondo Välisministeeriumi humanitaarabi vahenditest. Hiljuti läbis SPI Mondo toel aga olulise litsentseerimisprotsessi- organisatsioon kvalifitseerub nüüd Euroopa Liidust vastu võtma professionaalseid vabatahtlikke, kelle tööks peavad olema hinnatud turvariskid ja valmis tipptasemel tingimused. Eesmärk on, et kogu MTÜ-s tehtav töö oleks lisaks SPI kasule ka vabatahtliku karjäärile väärt panus. Small Projects Istanbuli võivad nüüd rahuliku südamega pikemaks perioodiks kandideerida ka huvilised Eestist, kellele garanteeritakse tipptasemel vastuvõtt ja rakendus.
Võimekuse tõstmise programmi “Humanitaarabi vabatahtlike vastuvõtmise süsteemi tugevdamine” rahastavad Euroopa Komisjon ja Eesti Välisministeerium arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest. Vabatahtlikuks kandideerimise kohta leiab lisainfot siit: www.mondo.org.ee/euaidvolunteers

 

‘Elmas tähendab türgi keeles teemanti.

Fotol Belma koos Eestist saabunud Lottega SPI keskuses. Autor: Hille Hanso

Lugu ilmus ajakirja Eesti Naine 2018. aasta augustinumbris

12.09.2018

VAATA KÕIKI UUDISEID

TEISED UUDISED

Mondo otsib vabatahtlikke seitsmesse arenguriiki

04.12.2018

Maailmas tähistatakse 5. detsembril rahvusvahelist vabatahtlike päeva. MTÜ Mondo kuulutab sel päeval välja Euroopa Liidu humanitaarabi vabatahtlike programmi kandideerimisvooru, mille raames otsitakse erialaeksperte Ghanasse, Keeniasse, Ugandasse, Ukrainasse, Taisse, Gruusiasse ja Türki. Vabatahtlike lähetused kestavad 6 või 12 kuud ning kandideerimisvõimalus on kõigil Euroopa Liidu kodanikel. Seekordses voorus otsitakse nelja erineva eluvaldkonna esindajaid kokku 21-le positsioonile.
LOE EDASI